Laurakese vöö.

Kuna selle reisu ajal koju olin otsustanud kõvasti tikkida, siis natuke sai kätt harjutatud ka. Paljuks ma seda ei saa siiski pidada, kuna aeg lendas liiga kiiresti, nagu alati. Tikkisin villase lõngaga ja natuke tihe sai. Noh alguse asi, tahtsin hirmus hoolas olla ja püüdsin liiast. Tiinat kuulan suu ammuli ja püüan olla tal tubli õpilane. Ilma temata ma olen super supi keetja. Seega aitäh kallis Tiina, et ikka jaksad mind õpetada ja et sul jagub ka seda kannatust minuga. Laura vöö tuli selline. Kindlasti ei jää see minu viimaseks vööks.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s